Depressiooni iseloomustab alanenud meeleolu, huvi- ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine, mis toovad kaasa suurenenud väsimuse ja vähenenud aktiivsuse. Lisasümptomitena võivad esineda ka tähelepanu- ja keskendumisvõime alanemine, madal enesehinnang ja eneseusaldus, süü- ja väärtsusetusetunne, trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustus- või suitsiidimõtted ja teod, häiritud uni või isu alanemine. Depressiooni diagnoosimiseks peavad mainitud sümptomid olema püsinud vähemalt kaks nädalat. Depressioon jaotatakse sõltuvalt raskusastmest kergeks, mõõdukaks või raskeks.
Depressiooni ravis kasutame kognitiiv-käitumusliku või interpersonaalse psühhoteraapia tehnikaid, mida lähtuvalt seisundi raskusastmest kombineeritakse psühhofarmakonidega.
Depressiooni kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia (Butler & Beck, 2001) peaeesmärgiks on muuta isiku ebakohast mõtisklemise sisu ja protsessi ning käitumist. Teraapia algul selgitatakse patsiendile depressiivset nõiaringi (emotsioonide, sümptomite, käitumise, negatiivse mõtisklemise vahelist seost) ning tehakse plaan selle muutmiseks. Teraapias kasutatakse erinevaid kognitiivseid ja käitumuslikke sekkumisi: mõtete ning uskumuste hindamist ja modifitseerimist, käitumuslikku aktiviseerimist ja modifitseerimist, kodutöid. Mõtete vaidlustamise ja kohasema käitumise planeerimise läbi kahandatakse depressiivset meeleolu. Käitumuslike tehnikate (Hopko jt, 2003) abil suurendatakse depressiooni sümptomaatika tõttu langenud positiivsete kinnituste määra. Tõstes meeldivate tegevuste hulka ja kvaliteeti paraneb patsiendi enesetunne. Teraapias õpetatakse patsiendile meeldivate tegevuste planeerimist ja läbiviimist ning sotsiaalseid oskusi positiivse tagasiside tõstmiseks.
Sageli kombineeritakse klassikalisi kognitiiv-käitumuslikke meetodeid metakognitiivse teraapia (Wells, 2009) tehnikatega. Neid tehnikaid kasutatakse ennekõike patsientidel, kellel on esiplaanil depressiivsest meeleolust juurdlemine ning tagasilanguste ennetamiseks. Teraapias õpetatakse patsientidele korduvat juurdlemist märkama, vaidlustatakse juurdlemise kohta käivaid positiivseid ja negatiivseid metauskumusi ning modifitseeritakse ebakohaseid strateegiaid juurdlemise ja halva enesetundega toimetulekuks. Metakognitiivsed meetodid aitavad oluliselt vähendada depressiooni tagasilangusi.
Interpersonaalne teraapia (Klerman & Weissman, 1986) peaeesmärk on muuta ennekõike depressiooni suhetega seotud aspekte (konfliktid, rollimuutused, lein, sotsiaalsed oskused). Teraapias õpetatakse patsiendile erinevaid oskusi (probleemi täpsustamist, toetavat kuulamist, rollimänge, kommunikatsioonioskusi, emotsioonide kohast väljendamist jne), mida seansside vahepealsel ajal soovitud muutuse tekitamiseks kasutatakse.
Teraapia vorm: individuaalne
Teraapia maht: 6-16 seanssi
Psühhodiagnostika: seisundi, düsfunktsionaalsete uskumuste ja depressiivse juurdlemise hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse vajadusel erinevaid struktureeritud intervjuusid ja psühhomeetrilisi teste.