Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üks enam levinud psüühikahäire lapse- ja noorukieas.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirele on iseloomulikud tähelepanupuudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus. Tähelepanuvõime puudulikkuse tõttu on lapsel raske hoida tähelepanu detailidel ja ta teeb hooletusvigu, tal on raske koolis instruktsioone jälgida ning täita, ta avaldab vastumeelsust ülesannete suhtes, mis eeldavad püsivat vaimset pingutust, ta kaotab pidevalt asju, tema tähelepanu on kergesti kõrvalejuhitav, igapäevategevustes on ta unustaja.

Püsimatuse tõttu liigub laps pidevalt ringi, ka olukordades, kus see pole sobilik.
Impulsiivsuse tõttu tegutseb laps mõtlematult, ta sekkub teiste tegevustesse ja vestlustesse, tal on raskusi grupitöös osalemisega.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul eristatakse kahte peamist sündroomi: peamiselt puuduliku tähelepanu- ja hüperaktiivsuse-impulsiivsusega alatüüpi.

Aktiivsus-tähelepanuhäire korral kasutame lastele, noorukitele, vanematele ja õpetajatele suunatud käitumise modifitseerimise, enesejuhendamise ning kognitiivseid tehnikaid.

Lastele ja noorukitele suunatud tehnikatest kasutatakse enesejuhendamise tehnikaid (Meichenbaum ja Goodman,1971), enesejälgimist, enese tasustamist, instrueerimist ning probleemse käitumise modifitseerimise tehnikaid (Barkley,1998).

Vanematele ja õpetajatele suunatud tehnikatest kasutatakse klassiruumis toimuva käitumise modifitseerimist ja vanemate treeningut (Barkley, 1997; Sanders, 1999), mis sisaldab positiivse tähelepanu ja ignoreerimise tehnikaid, motivatsiooni tõstvate ja säilitavate tasustussüsteemide loomist, reeglite kehtestamist ning aeg maha meetodi kasutamist.

Teraapia vorm: individuaalne, pereteraapia
Teraapia maht: 10- 20 seanssi

Psühhodiagnostika: seisundi, kognitiivsete funktsioonide hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse vajadusel erinevaid psühhomeetrilisi teste ning infot olulistelt täiskasvanutelt (vanemad, vanavanemad, õpetajad).

IMAGO