Avatud Dialoogil põhinev dialoogiline praktika on psühhoteraapia ja kriisitöö meetod, mis keskendub avatud suhtlusele, koostööle ja turvalise dialoogi loomisele kõigi osapoolte vahel. Selle lähenemise juured on välja kujunenud Soomes 1980.–1990. aastatel.
Avatud Dialoogi lähenemine aitab taastada dialoogi ja kuulamise kultuuri, kus oluline on polüfoonia ehk iga hääl on võrdselt oluline. Avatud Dialoogi peamised põhimõtted on avatus, võrdsus, kuulamine ja koostöö. Terapeut ei anna valmis vastuseid ega tõlgendusi, vaid loob turvalise ruumi, mis aitab taastada turvatunnet, selgust ja mõistmist, vähendab isolatsiooni ning loob kogemuse, et inimene pole oma raskustega üksi. Dialoogi kaudu tekib uus arusaam olukorrast ja võimalus näha muutusi, mis toetavad taastumist ja sisemist tasakaalu.
Dialoogiline praktika sobib hästi nii individuaalseks teraapiaks kui tööks koos pere ja võrgustikuga, sõltuvalt sellest, milline kontekst antud situatsioonis asjakohasem on.
Dialoogiline individuaalteraapia sobib eriti hästi, kui:
• inimene soovib paremini mõista oma tundeid, mõtteid ja sisekõnet,
• on kogenud kriisi, kaotust või trauma järel tekkinud sisemist killustatust,
• soovib rahulikku ja hinnanguteta ruumi, kus oma kogemust mõtestada,
• on raskusi suhetes, töö- või elumuutustega ning vajab selgust enda vajadustes,
• on kogenud psühhootilisi, ärevus- või depressioonisümptomeid ja soovib taastada enesetaju ja sisemist turvatunnet.
Dialoogiline praktika on üha enam kasutusel ka organisatsioonides muutuste, uuenduste ja kriisidega toimetulekul suhtluse ja koostöö parendamiseks. Organisatsioonidega töös põhineb meetod samadel põhimõtetel nagu Avatud Dialoog psühhoteraapias – kuulamisel, võrdsusel ja turvalise dialoogi loomisel.